Ajakiri Anne & Stiil palus kommentaari artiklisse, milles käsitletakse paarisuhtes esinevat vaimset vägivalda. Üheks küsimuseks oli, kuidas eristada hoolivust ja vaimset vägivalda. Hoolivust ja vaimset vägivalda eristab see, mis on käitumise eesmärk. Kui käitumise eesmärk on panna oma partner tundma end armastatuna ning hoituna, on tegemist hoolivusega. Kui käitumise eesmärk on aga oma partnerit alandada, tema üle võimutseda, kohelda teda nagu objekti, on tegu vaimse vägivallaga, mille hulka kuulub ka kontrollimine. Küsimus on väärtustes ja hoiakutes oma partneri kohtlemisel. Kõige paremini saabki sellest aru siis, kui suhtesse ilmuvad verbaalsed või mittesõnalised vaimse vägivalla käitumised – ähvardamine, jälitamine, perest ja sõpradest isoleerimine, hirmutamine, sõimamine, laste kasutamine partneri allutamiseks oma võimule, laimamine, alandamine, ähvardus end vigastada või ära tappa kui partner ei tee nii nagu vägivallatseja tahab, privaatsuses rikkumine (telefoni, arvuti, asjade salaja kontrollimine), partneri elu kontrollimine, vara hävitamine või rikkumine, aga ka partneri abitusse olukorda teadlikult jätmine. Väärkohtleja ei väärtusta ega hinda oma partnerit. Sageli annab hoolivuse asendumisest vaimse vägivallaga märku ka see, et kannatanu hakkab ühtäkki tundma hirmu ja ärevust partneri ees, võivad esineda nii vaimsed kui ka kehalised ärevuse või depressiivsuse sümptomid. Samuti jääb kõrvalseisjatele silma, kui üks partner kohtleb teist alandavalt või ebavõrdsena.
Loe lähemalt: Armastuse vang